• Planeeritud kodusünnitus Eestis
  • Sissejuhatus
  • I Kodusünnituse planeerimine
    • 1.1. Kodusünnitusabi osutaja
    • 1.2. Kodusünnitust planeeriv terve naine
    • 1.3. Sünnitusriskide hindamine >
      • 1.3.1. Vastunäidustused kodusünnituseks
      • 1.3.2. Riskide hindamise vorm
    • 1.4. Naise tahteavaldus
    • 1.5. Planeeritud kodusünnituse leping
    • 1.6. Keskkonna turvalisuse ja privaatsuse hindamine
    • 1.7. Sünnitusplaan
  • II Ämmaemanda leping haiglaga
  • III Sünnituse jälgimine ja vastuvõtmine
    • 3.1. Sünnitaja abistamine, juhendamine. Sünnituse kulu jälgimine ja hindamine
    • 3.2. Loote seisundi jälgimine ja hindamine
    • 3.3. Looteveepõie avamine
    • 3.4. Lahklihalõike tegemine
    • 3.5. Sünnituse ravimiteta valutustamine
    • 3.6. Nabaväädi klemmimine, platsentaarperioodi juhtimine, päramiste terviklikkuse ja verekaotuse hindamine
    • 3.7. Sünnitusteede revisioon ja vajaduse korral sünnitusteede terviklikkuse taastamine
  • IV Naise sünnitusjärgne jälgimine
    • 4.1. Sünnitusjärgse perioodi kulu jälgimine
    • 4.2. Sünnitusjärgne koduvisiit
  • V Vastsündinu sünnitusjärgne jälgimine
    • 5.1. Läbivaatuse tegemine vastsündinule. Adaptatsiooni, üldseisundi jälgimine ning hindamine >
      • 5.1.1. Esmased sünnijärgsed toimingud
      • 5.1.2. Seisundi hindamine
      • 5.1.3. Vastsündinu esmane läbivaatus
      • 5.1.4. Vastsündinu hoolduse õpetamine vanematele
      • 5.1.5. Muud olulised teemad
    • 5.2. Vastsündinu jälgimine ja hooldus (s.h vigastuste vältimisega seotud ennetustegevus), imetusprotsessi jälgimine, hindamine ja nõustamine
  • VI Kodusünnitusabi osutamisel vajaduse korral täiendavalt sooritatavad tegevused, toimingud ja uuringud
  • VII Kodusünnitusabi osutamisel tehtavate uuringute määramine, tegemine ja hindamine
    • 7.1. Veresuhkru määramine glükomeetriga
    • 7.2. Looteveetesti tegemine
  • VIII Tegutsemine kõrvalekallete korral ja haiglasse pöördumine
    • 8.1. Haiglasse üleviimise näidustused sünnituse käigus >
      • 8.1.1. Sünnitaja või sünnitanu
      • 8.1.2. Loode või vastsündinu
    • 8.2. Haiglasse üleviimise näidustused sünnitusjärgses perioodis >
      • 8.2.1. Sünnitanu
      • 8.2.2. Vastsündinu
  • IX Esmaabi andmine ja elustamine
    • 9.1. Täiskasvanu taaselustamine >
      • 9.1.1. Esmaabi-ravimite manustamine kodusünnitusel elustamise käigus täiskasvanul
    • 9.2. Vastsündinu elustamine >
      • 9.2.1. Esmaabi-ravimite manustamine kodusünnitusel elustamise käigus vastsündinul
  • X Koduvisiit ja teavitamine
  • XI Ravimid
  • XII Aparatuur, töövahendid
    • 12.1. Ämmaemandal
    • 12.2. Perel
    • 12.2.1. Soovituslikud vahendid perel
    • 12.2.2. Haiglassemineku tarbed
  • XIII Kodusünnituse planeerimist ja toimumist kajastavad dokumendid
    • 13.1. Riskide hindamise vorm
    • 13.2. Planeeritud kodusünnituse leping
    • 13.3. Kodusünnituse lugu
    • 13.4. Kodusünnitusjärgse koduvisiidi protokoll
    • 13.5. Isikukoodi andmine >
      • 13.5.1. Ämmaemand korraldab ise
      • 13.5.2. Ämmaemand korraldab koostöös haiglaga
      • 13.5.3. Pere korraldab ämmaemanda poolt väljastatud sünnitõendi alusel
  • Allikad ja juhendi terviktekst
    • Juhend väljaprintimiseks pdf-s
    • Dokumendid allalaadimiseks

Esmaabi-ravimite manustamine kodusünnitusel elustamise käigus täiskasvanul 

1. Täiskasvanu taaselustamine, väljavõte ravijuhisest "Taaselustamine kliinilisest surmast",

http://www.kliinikum.ee/aikliinik/images/stories/attachments/Taaselustamine_kliinilisest_surmast__ravijuhis.pdf.

Perifeerne või tsentraalne veenitee loomine - perifeerse veeni kanüleerimine on kiirem, kergemini teostatav ja ohutum. Ravimi manustamisele perifeersesse veeni peab kohe järgnema 20 ml vedeliku süstimine boolusena. Seejärel tõstetakse jäse 10-20 sekundiks, et ravim jõuaks tsentraalsesse vereringesse.

Ravimite kasutamine (adrenaliin e. epinefriin; atropiin)

Adrenaliin on juba 40 aastat olnud peamiseks taaselustamisel kasutatavaks ravimiks.
α-adrenergilise toime tõttu suurendab adrenaliin takistust ekstrakraniaalses arteriaalses süsteemis ning tõstab diastoolset rõhku aordis, seetõttu paraneb verevool ajus ja pärgarterites. Samal ajal suureneb β1 –adrenoretseptorite stimulatsiooni kaudu müokardi bioelektriline aktiivsus ning kontraktsioonivõime. Negatiivseteks omadusteks on müokardi hapnikutarbe tõus ja vere arteriovenoosne šunteerumine pulmonaalarteri süsteemis.

Näidustused:

- igasuguse etioloogiaga südameseiskus;

- anafülaksia;

- kardiogeenne šokk (teise valiku preparaat).

Annustamine:

- Südameseiskuse korral on esmaseks doosiks 1 mg i/v või intratrahheaalselt 2…3 mg lahjendatuna 10 ml-s süstevees. Suuremate i/v algdooside manustamise efektiivsus ei ole tõestatud, seega seda ei soovitata.

- Spontaanse vereringe taastumise järgselt võivad adrenaliini lisadoosid (≥ 1mg) põhjustada tahhükardiat, müokardi isheemiat, ventrikulaarset tahhükardiat/fibrillatsiooni. Kui pärast spontaanse vereringe taastumist tundub adrenaliini manustamine vererõhu säilitamiseks vajalik, siis tuleks seda tiitrida ettevaatlikult, 50…100 μg (0,05…0,1 mg) doosidena.

Ravimvorm:

- Eestis kasutatav adrenaliin on reeglina lahjendusega 1:1000, s.o. 1 ml sisaldab 1 mg adrenaliini.

Atropiin

Tõenduspõhisus muude ravimite – atropiini, aminofülliini, kaltsiumi – kasutamiseks taaselustamisel kliinilisest surmast on limiteeritud. Soovitused baseeruvad vaid preparaatide farmakodünaamiliste omaduste ja südameseiskuse patofüsioloogiliste mehhanismide arvestamisel. Tõestus kliinilistest uuringutest puudub.
Atropiin on atsetüülkoliini antagonist parasümpaatilises närviülekandes. Atropiin blokeerib n. vagus´e ülekande siinussõlmes ja atrioventrikulaarsõlmes, mistõttu kiirendab südame rütmi.

Näidustused:

  • asüstoolia;
  • ebaefektiivne süstol sagedusega < 60 x min;
  • siinus-, atriaalne või nodaalne bradükardia, kui hemodünaamika on ebastabiilne

Annustamine: 3 mg ühekordse boolusdoosina.

Kõrvaltoimed: nägemishäired, suukuivus, uriiniretensioon.

Powered by Create your own unique website with customizable templates.